Lühike vastus on: sest nad tunnevad, et neil ei ole teist võimalust.
Koerad hammustavad, kuna see on nende viimane võimalus keerulises olukorras endaga toime tulla, et sealt eluga pääseda.
Terve närvikavaga koer hammustab viimases hädas. Algul proovib ta teisi viise olukorda lahendada, kuniks jääb vaid üks variant- hammustada.
On ju teada, et koertel on kõigil erinevad iseloomud koos oma eripäradega, nagu inimestelgi. Mõni üritab kõigest väest ohtlikust olukorrast kiiresti eemalduda, kui samas teine on valmis teda ründavat koera koheselt eemale tõrjuma.
Erinevaid käitumismustreid on veelgi:
– Kivikujuna seisma jäämine ehk „hangumine“ teeseldes, et teda ei ole siin. Seda esineb just nendes olukordades, kus põgenemine ei ole enam võimalik.
– Asendustegevused, nagu näiteks augu kraapimine, oksa närimine, vee kraapimine basseinis vms.
Kutsikas õpib 6- 12 nädala vanuses kasutama oma hambaid nii, et see ei teeks viga tema õdedele- vendadele. Seda õpetab kutsikale tema ema. Ema õpetab kutsikale, et ei tohi oma liigikaaslasele haiget teha või nendele, kellega sa koos kasvanud ja sotsialiseeritud oled.
See õpitud teadmine jääb nendega kogu eluks. Seda saab kõige paremini õpetada ainult teine koer, tema liigikaaslane. Kodukoerale tähendab see näiteks seda, et kui peres on kass, kellega koos üles kasvatakse, siis kassile haiget teha ei tohi.
Ainult äärmuslikus olukorras, kui on oht elule, kasutab koer oma hambaid täie jõuga. Sel juhul peab ta hammustama tõesti tugevasti, et vastane surmata. See on raske töö ja enamik kodukoeri ei ole selleks võimelisedki. Metsikult elades tuleb ellujäämise nimel seda teha ja siis tulevad mängu juba teine kasvatus ja teised reeglid.
Õnnelikud on need kutsikad, kes saavad pesakonna juurde jääda võimalikult pikaks ajaks. See annab kutsikale suure eelise. Ta saab emalt ( ka õdedelt- vendadelt ) kõik vajalikud õpetused ja käitumismustrid ning teadmise, kuidas koer teatud olukorras käituma peab. Ükski inimene ei asenda koerale teist koera, mis puudutab eluks ettevalmistust. Me võime küll arvata, et inimestena oleme väga teadlikud ja oskame oma koera kõiges koolitada, kuid on
teatud asju, mida vaid koera enda liigikaaslane oskab arusaadavalt edasi anda, mis hiljem ka käitumises tõesti kinnistub.
Hammustamine- see nõuab koeralt suurt julgust hammustada tugevalt, et vastast surmavalt vigastada. Suur osa koertest ei hammusta oma elu jooksul kedagi ning ainult liigselt provotseeritud koer on sunnitud seda viimases hädas tegema.
Mõtle hetkeks, et tal ei ole peale hammaste muid vahendeid, et end kaitsta. Ta ei saa visata vaenlast esemetega, haavata terariistaga või tulistada relvast. Ainus relv on tema hambad.
Mis on need põhjused, miks koer hammustab ja millistes olukordades?
1. Kui ta on nurka aetud, võimaluseta põgeneda.
2. Kui ta on kinni seotud, võimaluseta eemalduda.
3. Kui tal on tunne, et ta on ümberpiiratud koerte või inimeste poolt.
4. Kui tal on tunne, et teda ähvardatakse.
5. Kui inimese kehakeel annab vale signaali. (näiteks kui lähenetakse koerale otsejoones ja silma vaadates, ründavalt).
6. Kui koera hoitakse tugevasti kinni lühikese rihmas otsas või teda maha surudes.
Oluline on siinjuures märkida, et hammustamise viise on erinevaid ja neil tuleks kindlasti vahet teha. On kergelt esihammastega näpistav, on hoiatushammustus, mis kergelt puudutab jälgi jätmata ja on tõsine hammustus koos tagajärgedega.
Kerge esihammastega näkitsemine ei ole hammustus. See on üks suhtlemise viisidest. Sellist käitumist õpetab kutsikatele nende ema, kuidas noored koerad peaksid liigikaaslasega suhtlema, ilma üksteist vigastamata kui nad omavahel lihtsalt suhtlevad või mängivad.
Sama kehtib, kui koer võtab inimesel esihammastega käest kinni. Niimoodi soovib ta kontakteeruda, midagi öelda või sind eemale ajada, aga tal ei ole plaanis sind tõsisemalt vigastada.
Tõsine hammustus koos vigastusega viitab sellele, et koeral ei olnud enam teist võimalust. Ülal kirja pandud kuues punktis on peamised põhjused kõik välja toodud.
Kui koer närib kodus ripakile jäetud asju, nagu sokid ja kingad või tugitooli jalad, siis selle tegevusega soovib koer tunnetada erinevaid materjale oma hammaste all, mitte sooviga lihtsalt midagi lõhkuda. Selle taga on koera uudishimu, mis on täiesti normaalne terve ja elurõõmsa koera käitumine.
Koera jaoks on see ainuvõimalik viis erinevate materjalide maitsest ja tekstuurist aimu saada, et teda ümbritsevat maailma tunnetada. Täpselt samaoodi käituvad ka inimlapsed, toppides teatud vanuses asju suhu, et asjadest täpsemat aimu saada. Siinkohal jätan ma välja hammaste vahetumise ja närimisvajadusega seotud käitumismustrid, mida tuleks eraldi teemana käsitleda.
Üks tähelepanek veel. Koer kasutab oma suud ja hambaid, et esemeid tassida, maast midagi üles võtta, süüa ja närida, proovida erinevaid asju ja materjale, haarata inimese käest õrnalt, et tähelepanu millelegi juhtida, sooviga sulle midagi öelda jpm.
Koertel ei ole käsi. Nemad kasutavad oma hambaid nii paljudel eesmärkidel, kui inimene kasutab oma käsi. Nii lihtne see ongi. Kui me inimestena sellest aru saame, siis on meil kordades lihtsam koera käitumist mõista ning ka vastavalt käituda.