Viimasel ajal on päris mitu inimest mulle helistanud ja soovinud veidi nõustamist teemal, kas võtta koer ja kui, siis mis tõugu. Mulle nii väga meeldivad sellised telefonikõned. No tõesti, inimene mõtleb ja planeerib, mitte ei tee otsuseid emotsioonide ajel. Selliselt võiksid kõik, kes soovivad koeraga järgmised 12 – 14 aastat koos elada, alustada.
Aga heakene küll. Oletame, et oled otsustanud koera võtta ja teedki kiirelt mõtte teoks ning tood kutsika koju.
Kui oled kutsika endale koju toonud, siis võta veidi aega mõelda, mida see kõik kutsikale tähendab. Ta on lahutatud oma emast ja enda teistest liigikaaslastest, kellega koos oli tal turvaline kõiki tegevusi koos teha, ka koos magada ning selle läbi end eluks ette valmistada. Aga nüüd on ta sattunud inimese loodud keskkonda, kus on hoopis teised lõhnad, inimeste poolt loodud reeglid ja tõekspidamised ning inimestele omane elurutiin ning tempo. Ta ei tea, et inimene läheb hommikul tööle ja tuleb tagasi alles õhtul, sest selline on juba kord inimeste elukorraldus. Kutsikas jäetakse hommikul koju, aga tal ei ole õrna aimugi, millal tema omanik kavatseb koju tagasi tulla. Sellest hetkest, kui uks inimese järel sulgub, hakkab kutsikas teda juba igatsema. Ta muutub ärevaks, sest tema inimene, kellesse ta on jõudnud kiinduda, on lahkunud. Ärevus aga kahandab kutsika enesekindlust.
Kui inimene õhtul koju tagasi tuleb, on kutsikas jõudnud kodus juba mõndagi korda saata ja enamasti ei lähe see kokku inimese ettekujutusega, kuidas kutsikas peaks tema äraolekul aega veetma. Inimesele meeldiks, kui kutsikas terve selle aja magaks ja oleks vagur nagu pehme mänguasi, mille saab diivani nurka panna ja ta sinna unustada. Kutsikas aga nii ei arva ja miks ta peakski? Tal on kutsikale omane uudishimu, mis vajab rahuldamist. Tal on kutsikale omane mängulust, mida tuleb realiseerida. Tal on vajadused, mis ei anna oodata ning samuti sooviks ta süüa sagedamini, kui 2 korda päevas, sest ta on alles väike ja talle meeldib süüa tihti, aga korraga vähe.
Ja kui nüüd inimesele ei meeldi see, mida kutsikas korda saadab ning isegi pahandab temaga, siis on kutsikas segaduses ja ei mõista, miks tema loomuomane käitumine inimesele ei sobi. See on hetk, kus kutsikas satub segadusse ja üritab inimese kehakeelest aru saada ning meie inimestena peaksime seda sama tegema. Me peaksime veidi pingutama, et mõista, mida kutsikas meile oma kehakeelega öelda tahab. Peaksime meeles pidama, et kutsikas tahab alati inimesele meeldida ja rahumeelselt läbi saada, ta ei taha konflikte. See ei ole neile loomuomane.
Kui me seda ei tee, siis oleme astunud esimese sammu selles suunas, et üsna varsti on meil 5- 9 kuune koer, kes hüppab ja näksab ning kes pidevalt haugub ja ei suuda rahuneda. Ja saamegi kahjuks tõdeda, et meil on kodus probleemne koer, kellega tuleb midagi ette võtta.
Aga kes on õigupoolest probleemne koer? Ja kas koer ikka on probleemne või on inimesega suurem probleem?
Olen ikka värsketele kutsikaomanikele südamele pannud, et kõige tähtsam asi, mida alguses kutsikale pakkuda, on turvatunne. Kutsikas peab tundma end uues kodus turvaliselt ja armastatuna, mille läbi kasvab usaldus.
Usaldus on aga kõige aluseks. Usalduse puudus tuleb hästi esile tavaliselt siis, kui on vaja omanikuga treeningplatsil tööd tegema hakata või kui omanik kurdab, et minu koer ei taha kuidagi kutsumise peale tagasi tulla. Siis tasub küll hetkeks maha istuda ja meenutada, millise koha pealt midagi viltu läks. Tegelikult peaks oma tegevust pidevalt analüüsima ja märkama kutsika poolt saadetud signaale. Õigel ajal märgatud signaalidele reageerimine julgustab kutsikat ka edaspidi omanikuga suhtlema ja selline suhe loob hea aluse edasisele koostööle ja lihtsalt koos kulgemisele, kus sõnu polegi vaja. Piisab pilgust ja kehakeelest.
Koerad on väga osavad lugema inimese kehakeelt. Aga kas meie inimestena oleme? Vastus võiks kõlada, et jah, oleme küll. Paraku näen oma praktikas hoopis teistsugust pilti.
Olen oma konsultatsioonides pannud suurt rõhku kehakeele õpetamisele ja andnud inimestele ülesande koeraga suhelda ilma sõnadeta. Kui te pole seda veel teinud, siis tasub proovida. Ega see nii kerge ei olegi, kui alguses arvate. Mul on mõttes korraldada algajatele kutsikaomanikele selline kursus, kus sõnu kasutada ei tohi. Usun, et sõnadeta kuulekuskoolitus osutub nii mõnelegi parajaks pähkliks.
Pika jutu lõpuks tahan öelda, et koer ei sünni siia ilma probleemsena. Inimene ise oma järjekindla vale tegevusega kasvatab endale probleemse koera. Nii kahjuks on.
Nõustun. Kõik saab alguse kutsikapõlvest ja koera kohtlemisest.