Ärevust on meie ühiskonnas ümberringi palju ja sellega on kimpus sarnaselt inimestele ka koerad. Me ei erine selle poolest üksteisest liiga palju. Oleme tundliku närvikavaga sotsiaalsed olendid, kes tunnevad valu, kurbust ja rõõmu. Me hindame sõprade olemasolu, nendega koosveedetud aega, värskes õhus liikumist, kvaliteetset und ning head toitu. Meie põhivajadused peaksid olema mõistlikult kaetud. Kõik nõustajad ja psühholoogid alustavad ju sellest, kui tähtis on päevakava, rutiinid, uni, toitumine, füüsiline treening ja liikumine. Ega koerad meist selles suhtes ei erine. Sugugi mitte.
Aga alustame sellest, mida tähendab üksindusärevus koerale ja millised on tunnused. Seda võiks lahti seletada järgmiselt: Üksindusärevuses koer, kes on üleliia kiindunud omanikku või inimestesse üldiselt, kogeb üksi jäämisel ahastust, millest tingituna ei valitse ta oma käitumist.
Kliinilised tunnused:
– Liigne ja teistmoodi haukumine, mis on selgelt eristatav normaalsest haukumisest
– Ei talu eraldatust (näiteks toaukse sulgemine, kui kaob omanikuga silmside)
– Hävitav käitumine- uste ja akende lõhkumine ning selle käigus enese vigastamine
– Põgenemise tahe
– Rohke süljeeritus
– Koer soovib sulle järgneda kõikjale, nn. „takjas“ koer
– Taoline käitumine esineb ainult omaniku äraolekul
– Sageli esineb ülitundlikkus häälte suhtes
Hirmu või ärevuse tunnused:
Hingeldamine, raputamine, toidu kugistamine, enda madalamaks tegemine, kõrvad on suunatud tahapoole, kortsus kulmud, silmavalged paistavad, enda liigne lakkumine, kontekstist väljas nuuskimine ja haigutamine, huulte lakkumine, laienenud pupillid, pidev valvsus, suurenenud häälitsemine, hävitav tegevus, urineerimine/roojamine elamises laialdaselt.
Tihti küsitakse, kas teise koera perre võtmine võiks lahendada probleemi. Sellele ei saa kindlalt vastata, kuna me ei oska ette näha kõiki asjaolusid, mis võib edasist käitumist mõjutada. Üks oluline asi, millele tahan tähelepanu pöörata, on kutsikaiga. Sageli arvatakse, et kutsikas kasvab välja ja inimene midagi tegema ei pea. Antakse asjatut lootust, et asi
paraneb iseenesest. See ei ole aga õige ja soovitan kohe probleemiga tegelema hakata, kui kutsikal on märgata ärevuse märke.
Ka vanematel koertel esineb üksindusärevust, mis järsku nagu iseenesest tekib. Omanik ütleb, et varem pole kunagi sellist probleemi olnud, aga nüüd vanal koeral järsku hirm üksinda koju jäämise ees. Siin on tegemist neurokeemiliste muutustega ajus ehk dementsusega, mis taolist olukorda põhjustab. Veel võib seletada sellega, et vanemas eas, kui halveneb kuulmine ja nägemine ning liigesed on muutunud jäigaks ja valusaks, kaob koeral enesekindlus ja tekib abituse ning ebakindluse tunne. Koer soovib olla omaniku lähedal, lootes tema juhendamisele ja abile. Kõik see käib vananemise juurde, millega omanik peab arvestama.
Üksindusärevust võib seostada muutustega keskkonnas, nagu traumaatilised sündmused koera elus ( varjupaika sattumine ), haigused, Covid perioodiga kaasnenud omanike pikalt kodus olemise perioodid ja siis jälle tööle minemised,
Mis võivad olla üksindusärevuse põhjusteks?
1. Geneetiline eelsoodumus
2. Õpitud käitumine
3. Keskkond
Tegelikult on vale öelda, et üksindusärevuse põhjuseks on näiteks ainult keskkond või ainult geneetiline soodumus. Tegelikult on need 3 tegurit tihti omavahel tihedalt seotud ja koera tervendamise teekonnal tuleks seda kindlasti arvestada.
Väga sageli on üksindusärevuses koerad juba eelnevalt stressis ja näitavad välja signaale, mis teatud kontekstis õiged ei ole. Näiteks haigutamine, huulte limpsimine, ringutamine, enda pidev sügamine või pidev nuuskimine, enese lakkumine koos rohke süljeeritusega jne. Sellepärast on väga oluline oma koera kehakeelt igapäevaselt jälgida, et saada aru, miks koer käitub nagu ta käitub.
Kui koer on väga ärev, siis on näha hingeldamist, raputamist, kõrvade hoid on teistmoodi, samuti on näha silmavalged, kulm on kortsus jne.
Kui koer on paanikas, siis ta ei suuda enam mõelda ratsionaalselt, vaid tegutseb hetke emotsiooni ajel. Suurest närvipingest teeb oma hädad sinna, kus parasjagu juhtub, lõhub sisustust, kuna üritab põgeneda/välja saada.
Kuidas seda kõike hallata/tervendada?
1. Keskkond- väldi koera jätmist üksinda, vähemalt esialgu. Ära ignoreeri koera, vaid suhtle temaga. Paku valitud mänguasju, mis ei kujuta talle ohtu ja mis pakuvad talle mentaalset tegevust.
2. Käitumine- premeeri koera, kui ta lamab rahulikult või käitub teistmoodi stressivabalt. Kiida teda hea käitumise eest ja arvesta, et alati ei pea maiuseid andma. Räägi temaga vaikselt ja rahulikult. Enda rahuliku olemisega suudad sa koerale rahustavalt mõjuda. Ei mingit sundust!
3. Ravimid- on erinevaid ravimeid, nii lühiajalise kui pikaajalise mõjuga, või kombinatsioon mõlemist. Seda oskab veterinaar täpsemalt soovitada. Ei ole olemas mingit maagilist tabletti, vaid tuleb teha kompleksteraapiat, sidudes medikamendid käitumisteraapiaga. Häid tulemusi on saadud koera rahustava sünteetilise analoogi Adaptil kasutamisel. Retseptiravimid määrab arst peale põhjalike uuringute tegemist ja vastavalt vajadusele.
Kokkuvõtvalt võiks öelda, et üksindusärevuse puhul tuleb arvestada pikaajalise protsessiga ja siin ei ole kiireid lahendusi. Omanikult nõuab see palju pühendumist, palju vaba aega ja teadlikkust. Lisaks ei tohiks ära unustada iseenesest lihtsaid soovitusi, mis võivad imet teha:
– Rutiin
– Pingevaba käitumisteraapia
– Kvaliteetne uni
Koerad võivad magada ööpäevas 16- 18 tundi ja kui koer on ärevushäirega, tuleks sellega kindlasti arvestada. Igapäevane rutiin on samuti koerale oluline. Selle käigus tekib tal harjumus ja ta oskab igat tegevust juba ette oodata. Teab, millal on söögiaeg, millal jalutamise aeg, millal treeningu aeg, millal magamise aeg jne. See on ärevushäirega koera puhul ülioluline. Positiivne ja sunnivaba käitumisteraapia peaks olema ainuvõimalik lahendus. Kahjustatud närvisüsteemiga traumeeritud koera puhul tuleks arvestada keskeltläbi aastaga, enne kui hakata teraapia tulemusi ootama. Aga on ka mõnel juhul läinud kauem, sest koerad on kõik erinevad ja me ei tohiks seda hetkekski unustada.
Üksindusärevusega koer vajab abi, nagu vajab abi ärevushäirega inimene. Selleks tuleb varuda palju kannatust, häid abilisi, mõistmist ja piiritut armastust